Mutupa salamisi hiilis hommik,
helge öö mustad muured veel värelõngas silmis.
Kuust kaafatuda unelohud,
palgel kui mogus nukraat,
unma nägin ilmsi.
Kas tunnetumene samasugune see
peidab silmuse salasugune,
et see on vaid luul?
Et see on vaid luul?
Vaatan veel, vaatan siin natuke,
vaatan veel, vaatan siin natuke veel,
natuke veel.
Tuntab unel maistnud patriivis ja unetuses soojus helge.
Vaat südamesse tõmbab,
sest veesimustas ala valub,
tilgu kui tumetutab,
tunnetas mind teemab.
Kas tunnetumene samasugune see peidab silmuse salasugune,
et see on vaid luul?
Et see on vaid luul?
Vaatan veel,
vaatan siin natuke,
vaatan veel,
vaatan siin natuke veel,
natuke veel.
Pahul salamisi hiilis omid helgeöö
mustad mored veel värelemas silmid.
Tuntab unel lood,
palgel kui magus nukrad,
kumma nängin ilmsi.
Vaatan veel,
vaatan siin natuke,
vaatan veel,
vaatan siin natuke veel,
natuke veel.
Veel.