Peegliid,
peeglist maa,
näel jälle meid, kui tagune sveegi.
Lapiga pühida võin,
proovides siin kaotada,
milt mis nüüdima muutunud on.
Sa ütled, et peeglid ei räägi,
ikkagi kuulen sind,
õhtuga üks siit väinim, vaatan ise kuidas saab.
Kaatav ain kõik mis selgib,
säädele peab peegelda,
kaatan ja loodan et sellest on küll.
See paljud ei muuda,
kuid su peegel,
kus ma rohkem ei kuula,
ja lähen sama targalt nagu tulles.
Kui tunnistad, see tunne jääb, jääb, jääb.
See paljud ei muuda,
kuid su peegel, kus ma rohkem ei kuula,
ja lähen sama targalt nagu tulles.
Kui tunnistad, see tunne jääb, jääb, jääb.
Ei aadun maa,
et keesed ööd võid ära kaduda,
nii palju öelda küll sur lähed, mis teeb tummas,
ja ilmselt sinu veel jääb uut võta.
See paljud ei muuda,
kuid su peegel,
kus ma rohkem ei kuula,
ja lähen sama targalt nagu tulles.
Kui tunnistad, see tunne jääb, jääb, jääb.
See paljud ei muuda,
kuid su peegel, kus ma rohkem ei kuula,
ja lähen sama targalt nagu tulles.
Kui tunnistad, see tunne jääb, jääb, jääb.
See paljud ei muuda,
kuid su peegel,
kus ma rohkem ei kuula,
ja lähen sama targalt nagu tulles.
Kui tunnistad, see tunne jääb, jääb, jääb.