Ma olen naine.
Mõistuskaine, jalad maa peal, põhjamaine.
Mis ma veel oskan öelda?
Ma olen naine.
Tasakaalukas ja vaikne,
vaevuraevukas kui lähenemerelaine.
Ma olen naine.
Ma hoolitsen su eest kui oled haige.
Helistan su bossile ja valetan.
Hallo,
ta naine siin.
Ta on praegu väga väga haige,
kuid küll ta vähsti terveks saab.
Ma
olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Naine.
Naine.
Ma olen naine.
Hilja saatan üheske, mis teen, mis on.
Kui võivad räästi, kas võid ega naine.
Ma olen...
Hilja saatan üheske, mis teen, mis on.
Kui võivad räästi, kas võid ega naine.
Ma olen naine.
Mu väikesesse käekoti mahub terve Aafrika.
Vaid ise autovõitmed leian sealt,
mitte keegi teine.
Sest olen naine.
Ma võin nutta lihtsalt ilmapõhjus,
et ta kuni päevast õhtu saab.
Ja kuni hommikuni välja veel, sest olen naine.
Ma olen naine.
Kui lapsed pestud,
söödetud ja magavad,
siis korraks istun maas.
Ja sinu jaoks mu kallis öösel alati,
kui fantaasia kaev,
kui tuli kustub toas.
Kui tootaviivu,
enne veel ma kogu elamise koristan.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.
Ja mulle igavesti tunduma jääb,
et peegel valetab.
Kui vajaautol rehvi vahetan ja digiboksi telekaga ühendan,
ise samal ajal sünnitan.
See on lihtne.
See on nii lihtne.
Sest olen naine.
Ma olen naine.
Ma olen naine.